Toitekaablite põhisissejuhatus

Elektrikaableid on kasutatud üle sajandi.

1879. aastal mässis Ameerika leiutaja Thomas Edison džuudi ümber vaskvarda, keerutas selle läbi raudtoru ja täitis seejärel kaabli loomiseks bituumeniseguga. Ta paigaldas selle kaabli New Yorgis, olles maa-aluse jõuülekande teerajaja. Järgmisel aastal leiutas inglane John Cullen bituumeniga immutatud paberisolatsiooniga elektrikaabli.

1889. aastal rajas inglane SZ Ferranti 10 kV õliga immutatud paberisolatsiooniga kaabli Londoni ja Deptfordi vahele.

1908. aastal ehitas Suurbritannia 20 kV kaablivõrgu. Elektrikaablid nägid üha laiemaid rakendusi.

1911. aastal rajas Saksamaa 60 kV kõrgepingekaabli, mis tähistas kõrgepingekaabli arendamise algust.

1913. aastal töötas Saksa teadlane M. Horchstein välja faasivarjestatud kaabli, mis parandab sisemist elektrivälja jaotust ja kõrvaldab isolatsioonipinna tangentsiaalse pinge, mis on elektrikaablite arengu verstapost.

1952. aastal rajas Rootsi põhjaosas asuvasse elektrijaama 380 kV ülikõrgepingekaabli, realiseerides ülikõrgepingekaablite kasutamise. 1980. aastateks oli toodetud 1100 kV ja 1200 kV ülikõrgepinge toitekaableid.